„fissurePort“, „Morfotsüüt“, videod uuritakse aine-eelset ainet.

Disaineritel ei ole kunagi varem olnud võimalust vaadelda ainet tolmuosakeste tasandile küündiva eraldusvõimega ning käsitleda seda algoritmiliselt. Mikrostruktuure esiletoovad füüsikalised peeneraldussimulatsioonid võimaldavad nüüd arhitektuuris palju täpsemini ära kasutada aine eri olekuid, lähendades seeläbi projekteerimist ja struktuurianalüüsi. Samuti on disainilahenduste otsimisel uudne võimalus kasutada masinõppimisel põhinevat mustrituvastust. Mikrotasandi täppisdisain võimaldab üha paindlikumalt ja peenekoelisemalt välja töötada ennenägematu esteetikaga ülitõhusaid suuremastaabilisi lahendusi.

Autor:

Alisa Andrasek on arhitekt, teoreetik ja kuraator ning disainiinnovatsiooni tehnoloogiate professor RMIT Ülikoolis Melbourne’is. Ta on disaini, materjali- ja arvutiteadust ühendava labori Biothing asutaja, partner ettevõttes Bloom Games ja üks ettevõtte AI Build asutajaid. Ta on olnud arhitektuuri magistriprogrammi ning disaini- ja uurimislabori Wonderlab juht Londoni Ülikooli Kolledži Bartletti arhitektuurikoolis. Ta on professor European Graduate Schoolis (http://www.egs.edu/) ning on õpetanud Londonis Arhitektuuriühingu Arhitektuurikooli disainiuuringute laboris (DRL), Columbia Ülikoolis (GSAPP), Pratti Instituudis, Pennsylvania Ülikoolis, Melbourne’is RMIT Ülikoolis ja Sydney Tehnikaülikoolis (UTS).

http://www.biothing.org

https://www.rmit.edu.au/contact/staff-contacts/academic-staff/a/andrasek-professor-alisa

Projekt „Läänemere tasandite vahelised suhted“ (Cross Scale Relations – Baltic Sea) tegeleb mitmetasandilist simulatsiooniga reaalajas. See saab sisendandmed teaduslikest andmebaasidest, mis hõlmavad Läänemere kontekstis oluliste ja sageli vastandliku toimega inim- ja mitteinimtekkelisi tegureid, sealhulgas temperatuurimuutusi, atmosfäärivee dünaamikat, õhurõhku, morfoloogilisi parameetreid, merehoovuste liikumist, saasteainete levikuteid ja kontsentratsiooni, biomassi dünaamikat vee-ökosüsteemis, loomapopulatsioone ning samuti piirkonna majandus- ja äritegevust, näiteks kalapüüki, laevaliiklust ja kaubavahetust.

Projekt keskendub eri tasandite ja süsteemide vahelistele suhetele, mitte ainult ühe süsteemi dünaamika korrapärade selgitamisele. Tulemuseks on kompleksne simulatsioon, mis näitlikustab Läänemere keerukate akuutsete, tsükliliste ja pikaajaliste  protsesside seoseid ja tagajärgi.

Autor:

Maj Plemenitas on innovaator, teoreetik ja õpetaja, kes on spetsialiseerunud tasandite vahelisele disainile (cross-scale design, CSD) ning mitmetasandilistele aine- ja infosüsteemidele arhitektuuris, linnaplaneerimises ja maastikul. Ta juhib CSD uurimisüksust programmi „B.Pro“ raames Londoni Ülikooli Kolledži (UCL) Bartletti arhitektuurikoolis ning on Londonis tegutseva auhinnatud innovaatilise disainiuuringute organisatsiooni LINKSCALE juht ja asutaja.

http://www.linkscale.org

Linnad ei soovi end tingimata määratleda oma kanalisatsioonisüsteemi kaudu ega pea reoveepuhastusjaamasid hinnatud vaatamisväärsusteks. Ent hoolimata oma varjatusest muudavad vesi ja selle käitlemissüsteem iga asustatud keskkonna ainulaadseks. Tänapäeval pakub veevärgist sõltumine linnale võimalusi, kuid esitab ka uusi väljakutseid.

Geograafia, topograafia, geoloogia, ajalugu, kultuur, poliitika, urbanism ja kliima – kõik need tegurid mõjutavad veekasutust mitte üksnes kodudes, vaid ka linna tasandil, sealhulgas teenindus- ja tööstussektoris. Need kujundavad dünaamilise ja keeruka taristusüsteemi, mille areng peab toimuma kõrvuti linna arenguga. Tavaliselt varjatud, maa alla suunatud või üldsuse pilgu alt ära viidud veekäitlus näitab kaudselt seda, kuidas me kasutame vett linna tasandil: see mängib linna ainevahetuses põhirolli.

Õpetliku eksperimendina püüab projekt “Kartograafiline fiktsioon – linnaeksperiment Tallinna veesüsteemiga” juhtida tähelepanu Tallinna linna veeolukorrale, andes performatiivse seadme abil kartograafilises formaadis ülevaate veevooludest ning nende keemilisest ja bioloogilisest koostisest. Installatsioon, mis on enamat kui lihtsalt visualiseerimisvahend, kujutab endast teatud liiki lauamängu. Masinfiktsioonina aitab see arutleda võimalike alternatiivide üle Tallinna ja selle veevärgi suhetes.

Autor: 

Edouard Cabay on Kataloonia Arhitektide Ühingu (COAC) liige. Ta on lõpetanud Londoni Arhitektuuriühingu Arhitektuurikooli (Architectural Association School of Architecture). Pärast tööd Londonis, Tokyos ja Brüsselis asutas ta 2011. aastal Barcelonas arhitektuuribüroo Appareil, mis tegeleb arhitektuuri- ja teadusprojektidega nii Hispaanias kui ka mujal.

Lisaks tööle oma praksises õpetab Cabay praegu Barcelonas Kataloonia Kõrgema Arhitektuuri Instituudis (IAAC, vt lk X) teaduskonna vanemliikmena ja juhib IAAC juures programmi Open Thesis Fabrication. Ta on tegutsenud õppejõuna (Diploma Unit Master) Londoni Arhitektuuriühingu Arhitektuurikoolis ja keskendunud IAACs teaduskonna liikmena digitaalsele tootmisele. Lisaks on ta töötanud Pariisi École Spéciale d’Architecture’i kaasprofessorina ja Polytechnique Fédérale de Lausanne’i (EPFL) juures stuudio direktorina.

appareil.org

Paljassaare poolsaare tulevikuvisioone on kujundanud kaks vastandlikku mõtteviisi. Keskkonnakaitse, mille aluseks on kuulumine Natura 2000 võrgustikku ja mis püüab poolsaarel säilitada näilist metsikut loodust, ning kommertsarendus, mis kujutab nimetatud paika ette ideaalse rohelise linnana. Vaatamata esmamuljele on mõlemad mõtteviisid oma olemuselt konservatiivsed.

ecoLogicStudio pakub konservatiivsetele ideedele vastukaaluks välja kavandi, mis tõukaks tagant linna uuenemist – Tallinna reoveetaristu hakkaks mõjutama poolsaare biootilisi aluskihte. Saastest saaks morfogeneetiline jõud, mis aktiveerib maastiku ja selle elussüsteemid, arendades need linna ühtseks n-ö seedeelundkonnaks. Patogeenid läbivad aineringe, need lahustatakse või eemaldatakse lisaökosüsteemide abil; taristuvõrgustikud tihenevad filtreerivateks pindadeks, mis omakorda moodustavad kurrulise epidermi, kus elutseb arvukalt bioreageerivad rakke: Paljassaare antropotseeni saared.

Autor:

ecoLogicStudio on arhitektuuri ja linnadisainiga tegelev stuudio, mis on pühendunud antropotseeniajastu biodigitaalsele disainile ja kontseptuaalsele arhitektuurile. 2005. aastal Londonis Claudia Pasquero ja Marco Poletto loodud stuudio on rahvusvaheliselt tuntud eelkõige uuendusliku lähenemise poolest süsteemse mõtlemise, arvutusliku disaini, biotehnoloogia ja digitaalse prototüüpimise integreerimisele. Avar lähenemine disainile – mikroskaalalt globaalseni – väljendub ecoLogicStudio eksperimentaalses tegevuses. Nende projektid ja installatsioonid muutuvad omamoodi laboratooriumideks, kus katsetatakse elupaikade tulevikumudeleid meie biosfääris.

Claudia Pasquero on arhitekt, linnadisainer, ökoloog ning ecoLogicStudio kaasasutaja ja juhataja, Urban Morphogenesis Labi juhataja, õppejõud Bartletti arhitektuurikoolis Londonis ja vanemteadur IAACis Barcelonas. Alates 2017. aasta septembrist on ta Innsbrucki Ülikooli maastikuarhitektuuri professor. Pasquero töötab bioloogia, arvutamise ja linnadisaini koondumisaladel. Ta on ka TAB 2017 – bioTallinn peakuraator.

Marco Poletto on ecoLogic Studio kaasasutaja ja juhataja, arhitekt, õpetaja ning avaldanud ka tekste. Lõpetanud Itaalias Torino Polütehnikumi, kolis ta Londonisse ning asus õppima Londoni Arhitektuuriühingu juures. Enne ecoLogicStudio asutamist 2005. aastal töötas ta Londonis Battle McCarthys keskkonnadisainerina. Ta on töötanud Londoni Arhitektuuriühingus, juhendajana IAACis Barcelonas, külaliskriitikuna Cornelli Ülikoolis, uurimisgrupi juhendajana Bartletti arhitektuurikoolis Londonis, Adapt-ri teadurina Aarhusi Arhitektuurikoolis ja külaliskriitikuna Carnegie Melloni Ülikoolis Pittsburghis.

http://www.ecologicstudio.com

Heather Barnetti filmis „Resilient Topographies #1: The peninsula of Paljassaare“ („Visad maastikud 1 – Paljassaare poolsaar“), mis on kunstiline tõlgendus ecoLogicStudio poolt TAB 2017 jaoks loodud näitusest „Antropotseeni saar“, suhtleb limaseen Paljassaare infomaastikuga. Film on sümboolne reaktsioon maastiku ümberkujundamise visioonile, kus limaseen kohaneb aja jooksul muutuva topograafiaga. Väikesed plasmoodiumid ühinevad, saavutades kriitilise massi ning suurendades seeläbi omavahelise koostöö teel ellujäämisvõimalust. Näeme, kuidas pulseeriv superorganism maastikul kulgeb, arvutades välja tõhusaima teekonna ning kalkuleerides dünaamiliste võrgustikega. See on lugu kohanemisel põhinevast vastupidavusest ja bioloogilisest strateegialoomest muutuvas maailmas.

Autor:

Heather Barnett on kunstnik, uurija ja õpetaja, kes tegeleb loodusnähtuste, keerukate süsteemide ja bioloogilise disainiga, sageli koostöös teadlaste ja kunstnikega ning asjaosaliste ja elusorganismide endiga. Kasutades eri meediume nagu graafika, fotograafia, animatsioon, video, installatsioon ja osaluskatsed ning töötades elusaine ja pilditehnikaga, uurib ta oma loomingu kaudu viise, kuidas me ümbritsevat maailma vaatleme, kujutame ja mõistame.

Tema käimasolevad tööd on intelligentse limaseenega n-ö koostöös valmiv „The Physarum Experiments“ („Eksperimendid limaseenega“), „Animal Collectives“ („Loomakooslused“) ja „Nodes and Networks“ („Sõlmed ja võrgustikud“), mis koosneb mitmest kollektiivsest interdistsiplinaarsest biosotsiaalsest eksperimendist.

www.heatherbarnett.co.uk

„Robootilised elupaigad“ arutlevad selle üle, mis juhtuks siis, kui uus robotite liik asustaks ning kujundaks maastikke looduse, inimkonna ja tehnoloogia piirimaadel. Masinad võiksid oma ümbruskonnas tekitada uusi sümbiootilisi seoseid, luues lõpuks manipuleeritud looduskeskkonna. Nad võiksid kujundada uusi käitumisviise ja vajadusi, õppides oma elukeskkonna sees nii ajas kui ka ruumis ainet ümber jaotama ning seda keskkonda kavakindlalt ja iseseisvalt vormima, tegeldes näiteks reovee küsimusega.

„Robootiliste elupaikade“ eesmärk on ärgitada arutelu tehisintellekti rollist meie ühiskonnas ja uue tasakaalu tekkimisest jõudude vahel, mis valitsevad meie maailma ökosüsteemi. Käsitletakse võimalust, et tehisintellekt areneb eraldi liigiks, mis toimib looduse ja tehnoloogia kokkupuutekohas, ning kujutletakse looduvarasid kaevandava ja töötleva uue sõltumatu tsivilisatsiooni tekkimist. Projektis eksponeeritakse mitmeid roboteid, kes loovad keskkonnaga uusi sümbiootilisi seoseid ning tekitavad lõpuks robotite mõjutatud looduskeskkonna. Ühtlasi näidatakse, kuidas robotid võivad muuta meie elukeskkonda evolutsioonilise masintöötlemise käigus, mis põhineb võimel töödelda loodusvarasid ja luua uus robootiline elupaik.

Autor: 

Noumena on Hispaanias tegutsev disainile, teadusele ja haridusele keskenduv kollektiiv, millel on harud Austrias, Indias ja Itaalias. 2011. aastal Aldo Sollazzo ja Matteo Di Sora loodud Noumena asub 2014. aastast Barcelonas ning sellele on lisandunud kaks uut partnerit, Efilena Baseta ja Chirag Rangholia. TAB 2017 jaoks tegi Noumena koostööd andekate kolleegide Stuart Maggsi, Cristian Fiorini ja Angel Munoziga.

SEEM[N]EST on mitmeotstarbeline poorsetest kividest sein, mis näitab 3D-prinditud keraamika kasutusvõimalusi arhitektuuris.

3D-printimine on ülikiiresti arenev tehnoloogia. Protsessi võiks kirjeldada kui materjali robootilist ladestamist soovitud vormi. 3D-prinditud vormi täpsus, kopeeritavus ja digijuhitavus võimaldab meil luua disaini, mille tootmine traditsiooniliste meetodite abil oleks võimatu. Ehkki tuntuim on plasti 3D-printimine, võib täna juba printida väga erinevaid materjale: klaasi, keraamikat, metalle, betooni, mulda, šokolaadi jpm.

Poorsed savist kivid filtreerivad ja koguvad vihma- ja lumesulavett, olles samas koduks elusorganismidele, sealhulgas taimedele, putukatele ja lindudele. Soovitud poorse struktuuri saavutamiseks tehti mitmeid prooviprintimisi. Installatsiooni disaini loomisel kasutati spetsiaalset arvutikoodi, mille autoriks on Kaiko Kivi.

Autor:

Studio UnSeen (Tiia Vahula, Ljudmilla Georgijeva, Madis Kaasik)
Studio UnSeen on Tallinnas asuv disainibüroo, mis uurib robootilisi tootmismeetodeid ning nende rakendamist arhitektuuris, sisekujunduses ja tootedisainis. Hetkel keskendutakse katsetustele 3D-prinditud keraamikaga, töötades digitaaldisaini, eritellimusel ehitatud robootika, traditsiooniliste käsitöötehnikate ja looduslike materjalidega. Samuti on töö teostamisel olnud partneriks Eesti Kunstiakadeemia Keraamika osakond eesotsas Urmas Puhkani ja Lauri Kiluskiga.

http://www.studio-unseen.com/

bioTallinna eesmärk on muuta tavaarusaamu loodusliku ja kunstliku kokkupuutepunktidest ning julgustada looma omamoodi eostaimede kasvulavana toimivaid prototüüpe/struktuure.

Sellised struktuurid aitavad fototroopsetel organismidel kasvada ja parandavad objektide soojusomadusi, samal ajal neelates päikesekiirgust ja atmosfääris sisalduvat CO₂. Komponentide valmistamiseks kasutatakse uusimaid digitaalseid meetodeid ja tehnoloogiaid, mis võimaldavad kolmemõõtmelisel geomeetrial bioloogilist arengut täiendada ning seega paneelide võimekust parandada. Ehk siis – ehitatud keskkonnas eksisteerivad harjumuspärased piirid hajuvad.

Autorid: 

Londoni Ülikooli Kolledžis (UCL) asuvat BiotA Labi juhivad prof Marcos Cruz (juhataja) ja Richard Beckett (kaasjuhataja). Laboris uuritakse simulatsiooni ja tootmise uusi väljundeid arhitektuuris, rakendades sünteetilise bioloogia, biotehnoloogia, molekulaartehnoloogia ja materjaliteaduste valdkonnas tehtud avastusi, ning seda, kuidas need alad panustavad keskkonnadisaini multidistsiplinaarsemasse käsitlemisesse. Luuakse prototüüpe, mis lähenevad materiaalsusele uuel viisil. Kaasates hübriidseid tehnoloogiaid, luuakse uusi eluvorme, mille kaudu ehitatud keskkonda ümber mõtestada.

http://unit20.tumblr.com/

http://marcoscruzarchitect.blogspot.co.uk/

http://marjan-colletti.blogspot.co.uk/

LiveCycles on bio-tehislik süsteem, mis on loodud vastuseks meie ees  seisvatele probleemidele mere ökosüsteemis ja materjaliringluses. See pakub välja nanoosakestel põhineva mehhanismi, mille abil plasti kokku koguda, ümber töödelda ja taaskäidelda. Projekt uurib, kuidas väikestest robotmehhanismidest võib kujuneda uut tüüpi siirdesüsteem, mis võiks toimida koos Läänemere n-ö loomulike liikidega ning olla ühenduslüliks looduslike ja tehissüsteemide vahel.

Eesmärk on luua produktiivne materjaliringlustsükkel, mis suunaks kokkukogutud mikroplastid bioloogilise sideaine abil bioagregeeritud materjalide loomisse ja printimisse. Installatsioonis on kasutatud Läänemere vett: esmalt on merekeskkonnast kokku kogutud mikroplastid ning seejärel, kui need on läbinud nanorobotite keeruka seedekulgla, bioagregeeritakse plastid materjalideks, mida saab edaspidi taaskasutada sellesama merekeskkonna arendamisel.

Installatsioon mängib mastaabiga – külastajatele pakutakse võimalust filtreerimise, bioagregatsiooni ning ümbertöödeldud mikroplasti printimise protsessi jälgida, sellest osa saada ja seda paremini mõista, juhtides samas tähelepanu projekti seotusele juba olemasolevate uuenduslike tehnoloogiate ning uurimustega. Installatsioon näitab suurendatult mikroplasti „seedekulglat“, selgitades vaatajatele BioMatteri käitlustsüklit alates vee filtreerimisest kuni bioagregeerimise ja plasti tootmiseni.

Autorid: 

Kõrgema arhitektuuri töörühm (AAG) on interdistsiplinaarne uurimisrühm, mis tegeleb linna, ehitiste ja avaliku ruumi disaini ja ümberorganiseerimiseks tarvilike uute informatsiooni-, interaktsiooni- ja tootmistehnoloogiate uurimisega. Suur- ja väikeandmed, targad energiasüsteemid, tehisintellekt, robootika, uuenduslikud materjalid ja 3D-printimine on vaid mõned üksikud olulisemad valdkonnad, mida AAG arendab ning arhitektuursetes ja urbanististika valdkonna uuendustes rakendab.

iaac.net

Traditsiooniliste ehitusvõtete põhiühik on ehituskivi. Moodne arhitektuur on loodud püsima, mitte muutuma. Elutud materjalid, mida kasutatakse, vajavad püsivat kontrollitud keskkonda. Eluslooduses aga tekivad struktuurid seemnetes ja munades peituvatest dünaamilistest süsteemidest ning tulemuseks on aktiivselt reageerivad rakumustrid. Nii tekib elu ka äärmuslikes oludes ning püsib aktiivsena läbi karmi põhjamaa talve, pelgliku kevade, pöörase suve ja traagilise sügise – ning viienda aastaaja, mil loodus murrab välja tardumusest.

Seemnestruktuuride ellujäämisstrateegiatest ning pragunevate ja rohendavate rannakivide kummalisest viljakusest inspireerituna pakume bioTallinna ehk TAB 2017 jaoks välja programmeeritavast materjalist rajatise, mis koosneb elusatest ehituskividest, mille tootmisel lähtutakse projekti Living Architecture põhimõtetest. Nimetatud projekti raames kavandatakse selektiivselt programmeeritavat uue põlvkonna bioreaktorit, mis töötab päikesevalguse, reovee ja õhu baasil ning toodab hapnikku, valke ja biomassi.

Eraldiseisva piirdetarindina kavandatud rajatis koosneb bioreaktorina toimivatest aktiivse ainevahetusega ehituskividest (mikroobsest kütuseelemendist, vetikate bioreaktorist ja geneetiliselt muundatud protsessorist), mida üritame välja arendada standarditud ehitusmaterjalina. Spetsiaalselt bioTallinna jaoks loodavad uued ehituskivid põhinevad projekti Living Architecture ontoloogial.

Autorid: 

Rachel Armstrong on Newcastle’i Ülikooli arhitektuuri, planeerimis- ja maastikukooli eksperimentaalarhitektuuri professor. Ta on olnud Rising Waters II stipendiaat Robert Rauschenbergi sihtasutuse juures (aprill‒mai 2016), TWOTY futurist 2015, British Interplanetary Society stipendiaat ja 2010. aastal TEDi vanemstipendiaat. Armstrongi alternatiivne lähenemine keskkonnadisainile keskendub looduse arvutuslikele omadustele ja pinnase tootlikkusele. Nimetatud süsteemide ja nende asukate sünteesi nimetab ta elavaks arhitektuuriks.

Simone Ferracina on Newcastle’i Ülikooli arhitektuuri, planeerimis- ja maastikukooli uurimisassistent ja New Yorgi kirjastuse Punctum Books avaldatava ajakirja Organs Everywhere direktor. Ferracina on Saas-Fees tegutseva European Graduate Schooli filosoofia, kunsti ja kriitilise mõtte osakonna doktorant ning tema väitekiri käsitleb eksaptiivse disaini meetodeid ning kohandab väärindava taaskasutuse (upcycling) mõistet 21. sajandi vajadustele. Enne Newcastle’i Ülikooli suundumist töötas Simone assistendi ja projektijuhina New Yorgis Richard Meyeri arhitektuuribüroos, kus veedetud enam kui 15 aasta jooksul töötas ta oluliste rahvusvaheliste projektidega Itaalias, Taiwanis ja Tšehhi Vabariigis.

Rolf Hughes on Newcastle’i Ülikooli teadur ja loomepõhiste uurimispraktikate direktor eksperimentaalarhitektuuri valdkonnas. Hughes on publitsist ning uurib innovaatilisi kunsti-, disaini- ja transdistsiplinaarseid praktikaid.

koos Kristi Grisakoviga, TTÜ Ehituse- ja arhitektuuri instituut, lektor, Inseneriteaduskonna dekanaat, programmijuht (maastikuarhitektuur ja keskkonnajuhtimine)

Urban Morphogenesis Lab kasutab arvutuslikku linnaplaneerimist, et ennustada keeruka dünaamilise süsteemina esinevaid alternatiivseid linnamudeleid. Labori eesmärk on ergutada erialadevahelist koostööd linna kui elussüsteemi uurimisega tegelevate teadusvõrgustike ja -organisatsioonidega ning ühtlasi välja arendada biodigitaalseid tulevikutehnoloogiaid.

Labori tudengite poolt bioTallinnale loodud teos keskendub hiljutiste teaduslike leidude rakendamisele arhitektuurivaldkonnas ebakonventsionaalse arvutamise kaudu. Keerukas keskkonnas, kus eksisteerivad üheskoos mitmed stabiilsuse, ebastabiilsuse ja mitmekesisuse tasandid, otsitakse tehisintellekti ja biointellekti kaasabil uusi arutluskäike ning seega uut disaini.

Seeneniidistik
Tallinnasse Paljassaare poolsaarele mõeldud projekt kasutab seeneniidistikku kui võimalust kohalike saasteainete metaboliseerimiseks. Moodustuv tehiskiumaastik ühendab lindude elupaigad ja reoveejaama ning mõtestab need ümber morfoloogilisel tasandil.

Siidiuss
Kasutades katsepaigana Tallinna Linnahalli, tõstatatakse projektiga küsimus, kuidas saaks siidiusside ainevahetusprotsesse rakendada linnakeskkonnas, eriti aga nõukogudeaegsete hoonejäänukite ümberkujundamisel.

BioPlastik, kristallid ja mikroobne tselluloos
Kolm projekti uurivad Tallinnas asuval poolsaarel biomaterjale ja kasvu.

Autorid: 

Urban Morphogenesis Lab on teadus- ja õppeasutus Bartletti arhitektuurikooli juures Londoni Ülikooli Kolledžis (University College London). Labor keskendub transskalaarsele lähenemisele linnaplaneerimises, rakendades bioloogia ja arvutamisega seotud teaduslikke avastusi linnakeskkonnas. Labor asutati 2012. aastal ning seda on algusest peale juhtinud Claudia Pasquero. 2014. aastast teeb labor koostööd Euroopa Kosmoseagentuuriga Roomas.