Tallinna Arhitektuuribiennaali keskmeks on TABi sümpoosion. 14-15. septembril toimub Balti Jaama reisijatepaviljonis 2-päevane rahvusvaheline sümpoosion pealkirjaga “Polycephalum City”.

Sümpoosionil arutatakse arhitektuuri rolli üle tänapäeva ühiskondliku ja majanduskriisi kontekstis ning kutsutakse üles antropotseeniks nimetatavat geoloogilist ajajärku kriitiliselt käsitlema. Üritus koosneb TAB 2017 peakuratoori, arhitekti, urbanisti ja ökoloogi Claudia Pasquero juhitud diskussioonidest, kus seatakse kahtluse alla levinud arusaamu loodusliku ja tehisliku piiridest.

TAB Sümpoosioni pileteid on võimalik osta ka eraldi:

 1-päeva pilet 35 € / 2-päeva pilet 55 €
*pilet sisaldab kohvipause ja lõunasööki

 

  • Polycephalum City

    Sümpoosionil “Polycephalum City” arutatakse arhitektuuri rolli üle tänapäeva ühiskondliku ja majanduskriisi kontekstis ning kutsutakse üles antropotseeniks nimetatavat geoloogilist ajajärku kriitiliselt käsitlema. Üritus koosneb TAB 2017 peakuratoori, arhitekti, urbanisti ja ökoloogi Claudia Pasquero juhitud diskussioonidest, kus seatakse kahtluse alla levinud arusaamu loodusliku ja tehisliku piiridest.

    Vaadates mõnda tänapäeva suurlinna väga kaugelt, näiteks satelliidipildilt, on üsna raske looduslikul ja tehislikul vahet teha; olgugi et tänapäeva linnad on suured tehissüsteemid, mida peetakse sageli looduse antiteesiks, on neis välja arenenud väga isepäraseid looduslikke vorme meenutavad mustrid – nad on keerukad ja liigendatud süsteemid.

    Linna sateliidipildilt vaadates näeme, et selles meediumis kujutatuna tõusevad territooriumil esile uued piirjooned, mis ei ühti tavaarusaamaga tehisliku (linna) ja loodusliku (maastiku) vahelisest piirist. Kui aga vaatleme linna ainuraksetesse organismidesse voogava energia mikrotasandil, tõusevad esile teistsugused omadused, mille kaudu avastame kollektiivse intellekti protsesse, mis seavad küsimuse alla linna tasandil piiritletud probleemid.

    Kirjeldatud mikro- ja makrovaatluste valguses saame arutleda mitteantropotsentrilise linnakäsituse üle. Neist vaatenurkadest nähtuna määravad linna olemuse ja morfoloogia peamiselt mateeria-, info- ja energiavood, mis toidavad selle ainevahetust. Nii pöördub tähelepanu linnade vormilt (urban form) ühe või teise linnamaastiku praeguse vormi taga peituvale morfogeensele protsessile ning saame vaadelda linnu elussüsteemidena.

    Viimase 10–15 aastaga on nüüdismaailm uskumatul määral globaliseerunud ja sidusamaks muutunud ning mateeria-, energia- ja infovood, mis toidavad tänapäeva linnu, ületavad nüüd terveid kontinente ja ühendavad eri punkte üle kogu biosfääri, moodustades osa loodusvaradele tuginevast tööstusest, mis on urbaniseeruva ühiskonna püsimajäämiseks hädavajalik, kuid samas pärsib tema liikmete jõukust ja heaolu.

    Kaevandused, elektrijaamad ja prügilad on kõik linnade ainevahetuse toimimiseks vajalikud. Seepärast oleme silmitsi paradoksiga: räägime ühest suurest globaalsest urbanosfäärist (urbansphere), mis hõlmab kogu maailma ja on loodusliku biosfääriga nii tihedas vastastikseoses, et nende kahe globaalse süsteemi eristamine on peaaegu võimatuks muutunud.

    Niisiis küsime: kuidas kujundada urbanosfääri, et see oleks vastupidavam ja kohanemisvõimelisem?

    Looduse ja tehissfääri enneolematult ulatusliku vastasmõju ajajärgul peame suutma luua muutust vahenditega, mis võimaldavad pidevat kohanemist ja enesehindamist. Sedamööda, kuidas loodus tehiselementide lisandudes üha hübriidsemaks muutub, kaotab looduskaitse eetiline paradigma järk-järgult väärtust ning tuleb asendada adaptiivsemate mehhanismidega, mille abil looduslikke ökosüsteeme ümberkujundava inimtegevuse tagajärgi hallata ja otseselt hinnata.

    Kas arhitektuur suudab pakkuda materiaalset ja operatiivset raamistikku uue linnaökoloogia kahe põhiaspekti – muutuste ja ümberkujundustega tegelemiseks? Kas aineline arhitektuur suudab toetada heterogeensete süsteemide, näiteks ühiskondlike, taristu-, arhitektuursete ja ökosüsteemide interaktsiooni? Kas suudame arhitektuuri ümber mõtestada nii, et see võimaldaks meie linnu, kodusid ja tehiskeskkondi defineerivaid protsesse igapäevaelus tajuda, registreerida ja mõjutada?

    Sümpoosionil käsitletakse linna polükefalismi mõiste kaudu (kr polykephalos ‘paljupealine’). Polycephalum City tähendab paljupealist linna, kus igaühel on linnast oma arusaam. Mõiste võimaldab inimese (kr anthropos) tavaperspektiivist erinevate vaatekohtade paljusust, vaadates linna lähemalt, kõrgemalt või hoopis kõrvalt. Seega otsime strateegiat antropotseeni geoloogilise ajajärgu kriitiliseks uurimiseks.

     

  • Osalejad

    Lucy Bullivant
    Sümpoosioni moderaator

    Dr. Lucy Bullivant, on kohavisiooni strateeg, kuraator, publitsist ning veebisaidi urbanista.org asutaja ja loovjuht. Olles töötanud Briti kuningliku kunstiakadeemia arhitektuuriprogrammide kuraatorina, on ta koostanud uuenduslikke näitusi üle kogu maailma: Shenzheni arhitektuuri ja urbanismi biennaalile, Briti Nõukogule, Vitra disainimuuseumile ja muudele juhtivatele institutsioonidele. Bullivant on avaldanud muu hulgas teosed „4D Hyperlocal“ (2017), „Recoded City: Co-creating urban futures“ (kaasautor Thomas Ermacora, 2015) ja „Masterplanning Futures“ (2012), mis võitis Urban Design Groupi aasta raamatu auhinna (2014). www.lucybullivant.net

    Claudia Pasquero 
    TAB peakuraator ja sümpoosioni esineja

    Claudia Pasquero on TAB 2017 peakuraator. Arhitekti, linnaplaneerija ja ökoloogina on ta ecoLogicStudio üks asutajaid, Urban Morphogenesis Labi direktor, õppejõud Londoni Ülikooli Kolledži Bartletti Arhitektuurikoolis ja vanemtuutor Kataloonia Kõrgema Arhitektuuri Instituudis (IAAC) Barcelonas. Tema töös koonduvad eri distsipliinid nagu bioloogia, informaatika ja linnakujundus ning tema projekte on eksponeeritud mitmes riigis: Karlsruhes (ZKM, 2015), Milanos (EXP02015, 2015), Orléansis (FRAC Collection, 2014), Pariisis (Fondation EDF, 2013), Londonis (Architectural Association, 2011), Veneetsia biennaalidel (2006, 2008, 2010, 2015, 2016), Astana Expo 2017 näitusel ja mujal.

    Areti Markopoulou
    TAB sümpoosioni esineja

    Areti Markopoulou on Kreeka arhitekt, õpetaja ja linnatehnoloog, kes uurib arhitektuuri ja digitehnoloogia puutepunkte. Ta on Barcelonas tegutseva Institute for Kataloonia Kõrgema Arhitektuuri Instituudi (IAAC) akadeemiline direktor, ülemaailmse võrgustiku Urban Next toimetaja ning kunsti- ja tehnikagalerii StudioP52 asutajaid. Ta uurib info- ja sidetehnikat ning tarku materjale ühendavaid uudseid arhitektuurimudeleid, mille abil luua kohanduvat ehitatud keskkonda ja avalikku ruumi, mis reageeriks inimkäitumise ja keskkonna muutustele ajas.

    Marco Poletto
    TAB sümpoosioni esineja

    Marco Poletto on arhitekt, publitsist ja õpetaja ning ecoLogicStudio direktor ja üks asutajaid. Lõpetanud kiitusega Torino polütehnikumi, kolis ta Itaaliast Londonisse, et asuda õppima Architectural Associationi arhitektuurikooli. Kuni ecoLogicStudio asutamiseni 2005. aastal töötas ta keskkonnadisainerina Londoni büroos Battle McCarthy. Hiljem on Poletto töötanud Architectural Associationi arhitektuurikooli grupijuhina Londonis, IAAC vanemtuutorina Barcelonas, Cornelli ülikooli külaliskriitikuna, uurimisklastri juhina Londonis Bartletti arhitektuurikoolis, Aarhusi arhitektuurikooli Adapt-r teadurina ning Pittsburgis asuva Carnegie Melloni ülikooli külaliskriitikuna.
    Ta on avaldanud teose „Systemic Architecture – Operating manual for the self-organizing city“ (Süsteemne arhitektuur. Iseorganiseeruva linna kasutusõpetus, Routledge, 2012).

    Mitchell Joachim
    TAB sümpoosioni esineja

    Mitchell Joachim (PhD) on arhitektuurigrupi Terreform ONE asutajaid ning New Yorgi ülikooli lektor. Ta on töötanud arhitektina Frank Gehry ja I. M. Pei büroos. Joachim on pälvinud Fulbrighti stipendiumi ning töötanud TED-i, Moshe Safdie büroo ja Martin Society for Sustainability juures. Ta on valitud ajakirja Wired „Smart Listi“ ning ajakirja Rolling Stone nimekirja sajast inimesest, kes muudavad Ameerikat. Tema disaini on eksponeeritud MoMAs ja Veneetsia biennaalil. Mitchell omandas doktorikraadi Massachusettsi tehnikainstituudis, urbanistika magistrikraadi (MAUD) Harvardi ülikoolis ja arhitektuuri magistrikraadi (MArch) Columbia ülikoolis.

    Bart Lootsma
    TAB sümpoosioni esineja

    Bart Lootsma on arhitektuuri-, disaini- ja visuaalkunsti valdkonna ajaloolane, teoreetik ja kuraator. Ta töötab Innsbrucki Ülikooli arhitektuuriteaduskonna dekaani ja arhitektuuriteooria professorina. Ta on pidanud külalisprofessorina loenguid mitmes ülikoolis ning kureerinud ArchiLab 2004 Orléansis ja 2016. aasta Veneetsia biennaali Montenegro paviljoni. Ta on töötanud mitme arhitektuuriajakirja toimetajana ning avaldanud hulgaliselt artikleid ja raamatuid, nende seas teosed „SuperDutch“ ja „Reality Bytes“.

    Matias del Campo
    TAB sümpoosioni esineja

    Matias del Campo on arhitekt ja disainer. Tänapäevaseid trende on teda uurima ajendanud materialisatsiooniprotokollide rikkalik valik looduses, uusimad tehnoloogiad ja filosoofiline uurimistöö, mis ühtekokku moodustavad laiahaardelise disainiökoloogia. 2003. aastal asutas ta koos Sandra Manningeriga Viinis arhitektuuripraksise SPAN. Praegu töötab ta arhitektuuridotsendina Michigani Ülikooli A. Alfred Taubmani Arhitektuuri- ja Linnaplaneerimiskolledžis. Hiljuti sai Matias del Campo Accelerate@CERN stipendiumi; ta on töötanud ACADIA konverentsi tehnilise juhina ja olnud ajakirja AD, Architectural Design (väljaandja Wiley, London) ühe numbri külalistoimetaja.

    Heather Barnett
    TAB sümpoosioni esineja

    Heather Barnett on kunstnik, teadlane ja õpetaja, kes tegeleb loodusnähtuste ja bioloogilise disainiga, sageli koostöös nii teadlaste, kunstnike ja osalejate kui ka elusorganismidega. Ta uurib, kuidas me vaatleme, mõjutame ja mõistame meid ümbritsevat maailma, seejuures on tema tähelepanu all elusorganismide käitumismustrid ning toimimine ja pidev „koosöö“ intelligentse limahallitusega. Ta on Londoni Kunstiülikooli Central Saint Martinsi kunsti ja teaduse magistriprogrammi tuutor ning uurib praegu Leverhulme’i kunstiresidendina Swansea Ülikooli juures loomakooslusi.

    Rachel Armstrong
    TAB sümpoosioni esineja

    Rachel Armstrong on Newcastle’i Ülikooli arhitektuuri-, planeerimis- ja maastikukooli eksperimentaalarhitektuuri professor. Ta on olnud Rising Waters II stipendiaat Robert Rauschenbergi Fondi juures (aprill–mai 2016), TWOTY futurist 2015, Briti Interplanetaarse Ühingu stipendiaat ning 2010. aastal TEDi vanemstipendiaat. Ta läheneb alternatiivsel moel keskkonnadisainile, ühendades looduse „arvutusoskuse“ pinnase tootlikkusega. Kõnealuste süsteemide ja nende asukate vahelist sünteesi nimetab Armstrong „elavaks“ arhitektuuriks.

    Marcos Cruz on arhitekt, innovaatiliste keskkondade professor Londoni Ülikooli Kolledži (UCL) Bartletti arhitektuurikoolis ning sama ülikooli juures tegutseva biotALabi direktor ja asutaja. Ta uurib arvutustehnika, biotehnoloogia ja sünteetilise bioloogia mõju ning usub, et need valdkonnad muudavad põhjalikult arhitektuuri tulevikku. Uurimustöö „Neoplasmatic Architecture“ eest võitis ta 2008. aastal Briti Arhitektide Kuningliku Instituudi (RIBA) teadusauhinna. Ta on olnud Bartletti arhitektuurikooli direktor (2010–2014) ning juhtinud üle 18 aasta sealset arhitektuuri magistriõppe üksust (MArch Unit 20). Ta on õpetanud ka Los Angelese Ülikoolis ja Westminsteri Ülikoolis ning on praegu Barcelonas tegutseva Kataloonia Kõrgema Arhitektuuri Instituudi (IAAC) külalisprofessor. Ta oli üks 2000. aastal Peter Cooki ja Colin Fournier’ juhtimisel projekteeritud Kunsthaus Grazi põhiarhitekte. Marcos on ka üle 20 installatsiooni ja hoone rajanud atelier marcosandmarjani kaasasutaja. Ta on pidanud hulgaliselt loenguid, esinenud töödega näitustel ja avaldanud raamatuid, sealhulgas „The Inhabitable Flesh of Architecture“ (Ashgate, 2013), mitu Bartletti väljaannet (UCL, 2011–2013), „Neoplasmatic Architecture“ (AD/Wiley, 2008), „marcosandmarjan –Interfaces/Intrafaces“ (Springer, 2005) ja„Unit 20“ (Actar, 2002). Praegu on Marcos EPSRC uurimisgrandi „Design the Future“ vastutav täitja.

    Renee Puusepp on arhitekt, ettevõtja ja teoreetik. Eesti Kunstiakadeemia vanemteadurina uurib ta jalakäijate liikumise mudeldamist linnakeskkonnas. Ta juhib Londonis tegutsevat arhitektuuritehnoloogia nõustamisettevõtet Slider Studio, mille asutas koos Michael Kohniga. Arhitektuuri masskohandamise edendamiseks asutas ta koos partneritega ka ettevõtte Creatomus Solutions, mille arendatav veebilahendus võimaldab klientidel ise oma kodu projekteerida. Renee õppis arhitektiks Eestis ning omandas seejärel Ida-Londoni Ülikoolis magistrikraadi arvutustehnika ja projekteerimise erialal ning doktorikraadi arhitektuuri erialal. Tema doktoritöö (2011) käsitles hoonetes ja linnaruumis toimuva tsirkulatsiooni mudeldamiseks mõeldud mitme toimijaga süsteeme. http://sliderstudio.co.uk

    Gilles Retsin on Londonis tegutsev arhitekt ja disainer, noore, aga auhinnatud büroo Gilles Retsin Architecture asutaja ning TAB 2017 installatsioonivõistluse võitja. Ta uurib uudseid arhitektuurimudeleid, mis kasutavad ära arvutusvõimsuse suurenemist ja uusi tootmisvõimalusi loomaks ennenägematu struktuuri, detailsuse ja materjalikasutusega hooneid ning rajatisi. Tema töö käsitleb arvutustehnika mõjuarhitektuuri põhiprintsiipidele –alustaladele, mitte ainult pealispinnale. Gilles Retsin Architecture on esitanud arvukalt provokatiivseid töid rahvusvahelistele võistlustele ning praegugi on töös mitu projekti. Gilles’i töid on ostnud Pariisi Pompidou keskus ning tema loomingut on eksponeerinud mitu maailma muuseumit, sealhulgas New Yorgi Museum of Art and Design, Vitra disainimuuseum Weil-am-Rheinis, Toronto Design Exchange ja Zaha Hadid Gallery Londonis. Ta on olnud Texas A&M University külalisprofessor ning andnud loenguid ja töötanud külaliskriitikuna paljudes ülikoolides üle maailma. Ta juhib programmi „B.Pro Architectural Design“Londoni Ülikooli Kolledži (UCL)  Bartletti arhitektuurikoolis.

    Emmanouil Zaroukas on arhitekt, kes uurib peamiselt tehisnärvivõrkude, masinõppe ja masinpareidoolia potentsiaali projekteerimise vallas. Zaroukas tegutseb registreeritud arhitektina Kreekas, tal on Thessaloníki Aristotelese Ülikooli arhitektidiplom ning Kataloonia Kõrgema Arhitektuuri Instituudi (IAAC) kraad digitaalse arhitektuuri erialal. Ta on õpetanud koos Paul S. Coatesiga Ida-Londoni Ülikooli arhitektuurikooli magistriprogrammis (MSc Architecture, Computing and Design) alates 2008. aastast ning oli aastatel 2011–2013 ka programmi juht. Praegu on Emmanouil linnaehituse magistriprogrammi külalislektor Londoni Ülikooli Kolledži (UCL) Bartletti arhitektuurikoolis, kus õpetab mitmetasandiliste ehitatud keskkondade morfogeneetiliste protsesside ja arvutusega seotud ajalugu ja teooriaid. Lisaks õpetab ta projekteerimist Leicesteri arhitektuurikoolis, kus juhib kraadiõppe programmi „Galactic Superfold“, mis ühendab algoritmipõhise ning spekulatiivse lähenemise kaudu arhitektuuri koos geoloogia, bioloogia, arvutustehnika ja poliitikaga

Asukoht

14.09-15.09
Balti Jaama vana ootepaviljon

Toompuiestee 37, 10412 Tallinn, Estonia